Tegin otsuse 2021 aasta sügisel, et on aeg keerata elus järgmine peatükk ning lahkuda Eesti ühe suurima teraskonstruktsioonide tootmisettevõtte tegevjuhi kohalt uusi väljakutseid otsima. 16 aastat ühes sektoris ja ühe ettevõttega seotud olemine tänapäeval on kahtlemata omaette saavutus. CV-sse ei saa küll väga pikka ettevõtete nimekirja, aga ühele ettevõttele on kindlasti võimalik selle aja jooksul ka mingisugune jälg maha jätta. Nüüd tagantjärgi teekonna punkte ühendades saan aru, et kui tahad saavutada mingis valdkonnas eksperdi taset, siis peab läbima kõik vajalikud vahefinišid- tööline, spetsialist, keskastme juht ja tippjuht.
Alustasin keevitaja ameti õppimisega õpipoisina. Täna on lausa selline õppevorm koolides olemas, aga 2005 aastal sellist õppevormi ei olnud, lihtsustatult öeldes õppisin meistrite käe all nii teooriat kui ka praktikat. Üheks selliseks meistriks oli pikkade kogemustega keevitusguru Riho Püi- täna võin öelda keevitusguru, tollel ajal oli tema ametinimetus ikkagi keevituskoordinaator. Tema käe all kasvas palju noori keevitajaid, kes tänaseks on oma ala hinnatud töömehed. Oskuste õppimine läks üsna kiiresti ning esimesel kuul tõsteti isegi töötasu 16 kroonilt 25-ni. Kuna eelnevalt olin lõpetanud CRJG matemaatika-füüsika süvaõppe gümnaasiumis, siis oli ka tehniliste jooniste lugemine ning puuduolevate mõõtude kalkuleerimine joonistelt käkitegu. Mäletan, et aegajalt oli minu tuttavatel ebameeldivat kommenteerimist, et miks ma keevitaja olen, aga kuna töö mulle väga meeldis siis ma ei lasknud sellest end segada. Tolleaegne tootmisjuht Lembo Siro ütles kuldsed sõnad- „Õpi keevitaja ameti selgeks ning kogu eluks on leib laual“. Nii on! Samuti ütles ta, et „Käid ülikoolis ära ning võibolla ühel päeval saad võtta tema töö üle ning olla tootmisjuht “. See tundus täitsa põnev väljakutse olevat. Me võime ju arvata, et väljaöeldud sõnad on lihtsalt sõnad, aga me ei tea mitte kunagi ette, kuidas need meie edasisi valikuid mõjutada võivad.
Kuna ambitsioonist ma puudust ei tundnud, siis alustasin õpinguid tootmistehnika erialal Tartus EPAS. Töökoht võimaldas ka kooli kõrvalt paaril päeval nädalas tööl käia. Kuigi pean tunnistama, et tööl ja koolis paralleelselt käimine lihtne ei olnud- raske oli fookust hoida ning kool ja töö hakkavad omavahel mõõtu võtma. Mul oleks peaaegu töö võitnud kui vahepeal poleks ette tulnud kaitseväekohustus. Peale kaitseväge sain teada, mida tähendab distsipliin ja rutiinid. Need kaks sõpra on saatnud mind tänaseni. Tegin otsuse, et keskendun 100% koolile, sest sain aru, et teatud uksed jäävad vastasel juhul suletuks ja karjääriredelil edasiliikumine ei pruugi olla võimalik. Jällegi tagantjärgi tarkusega saan öelda, et see oli õige otsus. Tööl käisin siis ainult suviti. Kui bakalaureuse kraad käes, otsustasin kooli vahetada ning minna magistrikraadi omandama TTÜsse samal erialal. Jõudsin magistris käia pool aastat kui helistas mulle Viljandi Metall ASi arendusdirektor Endel Mänd ning tegi ettepaneku tulla töövestlusele ettevõtte ühe omanikuga- Jaak Sulega. Ettevõtjatel oli probleem euroopa liidus kehtima hakkava standardiga EN 1090-1, mis hakkas reguleerima ehituskonstruktsioonide tootjate edasist elu. Suurt rolli selle standardi juurutamisel mängis just keevitusinseneri olemasolu. Vestlusel käidud ning otsus oli alustada tööd Viljandi Metalli suurimas tütarettevõttes VMT Tehased AS keevituskoordinaatorina. Tingimuseks oli, aga see, et tuleb läbida pool aastat kestev intensiivne keevitusinseneri õpe. Sellel osalemiseks pidi eelnevalt olema keevituskogemus ja tehniline bakalaureuse kraad- täpselt need, mis mul olid juhuslikult olemas. Esimeses keevitusinseneri õppe loengus sain teada, et kursus on venekeelne- teadagi, vene keel ei ole just minu emakeel. Kuna, aga loenguid viisid läbi saksa lektorid saksa keeles ning vene keelde tehti sünkroontõlge, siis sain kogu õpingud läbida just selles keeles, mille oskused olid mul väga head- hakka või uskuma saatusesse. Igatahes 2011 aastal oli VMT Tehased kuues ettevõte Euroopas, mis sai Saksamaa TÜV Nord poolt sertifitseeritud ettevõtteks eelnimetatud standardi alusel.
Viimased 8 aastat olin ettevõtte juhatuses, kus tuli rinda pista erinevat laadi juhtimisprobleemidega. Uus kogemus oli see, et juhtima tuli hakata juhte ning tähtsaks muutus ettevõtte pikaaegse jätkusuutlikkuse tekitamine. Kuna meie ettevõte oli väga tööjõumahukas, siis suurimaks äriprobleemiks kujunes pidevalt kasvavate tööjõukuludega kasumlikkuse kasvatamine. Teadagi on tegemist üldlevinud probleemiga ega siis muidu rahvusvahelised ettevõtted mööda erinevaid riike oma tehastega ringi ei rända. Meil sellist rändamise plaani ei olnud. Plaan oli hakata intensiivselt arenema, et oleksime võimelised madala lisandväärtusega tööde puhul sama ressursiga mahtu kasvatama ning järjest enam liikuda ka kõrgema lisandväärtuse ja suurema riskiga tööde juurde. Kui ikka on soov kõrgemat marginaali saada, siis tuleb võtta suuremaid riske. Riskid aga peavad olema maandatud sobivate juhtimissüsteemi protsessidega ja oskustega personaliga. Juhtimine on väga põnev! Sellest võiks lausa raamatu kirjutada.
Juhtimisel lähtusin järgmistest põhimõtetest:
⦁ Juht saavutab tulemused teiste inimeste abiga
⦁ Juht peab aitama oma inimestel tulemusi saavutada
⦁ Juht peab arendama oma inimeste oskusi, et tulemusi efektiivsemalt saavutada
⦁ Juht peab looma normaalse vaimse ja füüsiline töökeskkonna, kus tulemusi on võimalik saavutada
⦁ Juht peab püstitama mõõdetavad eesmärgid ning neid monitoorima, et veenduda kas liigutakse õigel rajal
⦁ Juht peab oma inimesi usaldama
⦁ Juht peab laskma inimestel katsetada ja eksida, sest vaid eksperimenteerimisega on võimalik innovatsiooni tekitada
Elu mõte on olla õnnelik! Võimalus teha tööd huvipakkuvas valdkonnas, omandada uusi oskusi ning rakendada neid ägedate inimestega ja saavutada tulemusi on kindlasti see, mis aitab olla õnnelik.
